Bô Yin Râ
Bô Yin Râ (kodanikunimega Joseph Anton Schneiderfranken) sündis 25 novembril 1876 aastal Saksamaal Aschaffenburgis, Frankfurt am Maini lähistel. Ta on ürgse vaimutarkuse vahendaja, poeet ja maalikunstnik. Bô Yin Râ loomingusse kuulub 40 raamatut ja ligi 200 maali. Tema tähtsaimaks kingituseks inimkonnale on 32 raamatust koosnev vaimne õppeteos koondnimetusega „Hortus Conclus“. Raamatukeses „Miks ma oma nime kannan“ annab ta selgitused, miks alates 1913 aastast valminud teosed on signeeritud tema vaimse nimega Bô Yin Râ või selle initsiaalidega B.Y.R.
Joseph Antoni perekond kolis 1880 aastal Frankfurti, kus ta veetis järgnevad lapsepõlveaastad, käis rahvakoolis ja seejärel Meriani koolis. Perekonda tabanud finantsiliste raskuste tõttu pidi ta kooliõpingud pooleli jätma, et varases noorukieas aastatel 1890-1892 raske vabrikutööga oma vanemaid toetada.
Noort Joseph Antonit tõmbas vastupandamatu jõuga kujutava kunsti poole ja vaevalt 16 aastasena tema unistused täitusid. Ta võeti vastu Städeli Kunstiinstituuti, kus õppis aastatel 1892-1895.
Peale kunstiõpinguid töötas ta Frankfurti linnateatri lavadekoraatorina. Sellel perioodil õppis ta tundma oma ajastu üht tuntuimat Saksa maalikunstnikku Hans Thomat, kes vaimustusest noore kunstniku talendi vastu võimaldas talle tasuta eratunde. Aastal 1899 pani ta enda kunstiõpingutele Städeli Kunstiinstituudis punkti lõpetades sealse Meistriklassi.
Tung kunstivaldkonnas edasi õppida ning juba õpitut süvendada viis noore kunstniku aastatel 1900-1902 kunstiakadeemiatesse Viinis (Kaiserlich-Königliche Akademie der bildenden Künste), Münchenis ja Pariisis (Académie Julian).
1903 aastal õppis ta taas Viinis ja abiellus seal Irma Schönfeldiga.
Aastad 1904-1908 olid nii tegevus- kui ka reisiderohked. Pikem viibimine Berliinis vaheldus toimetusega Münchenis, Leipzigis ja Viinis, samuti toimusid esmakordslet reisid esmakordselt Rootsi ja Itaaliasse. 1906 aastal kevadel avaldas Berliini kirjastus kaks seeriat tema sulejoonistustest, samuti eksponeeriti Leipzigis kunstinäitusel tema joonistusi ja maale. Sellel perioodil tutvus Joseph Anton mitmete tuntud kunstnikega nagu Max Klinger ja Fritz Boehle. Perioodil 1909 kuni 1912 elas ja töötas ta Münchenis.
Aastatel 1912-1913 toimus tema elu ja kunsti otsustavalt mõjutanud reis Kreekasse. Seal viibides toimunud sündmused ja arengud kulmineerusid vaimse pühitsusega Syrose saarel. Aastal 1913 saatis ta Ateenast esmakordselt avalikkusele oma esimese vaimse õppeteksti "Valgus Himavatist", kus see avaldati Leipzigi kirjastuses Weissen Bücher. Selle teksti allkirjastas ta esmakordselt oma vaimse nime initsiaalidega B.Y.R.
1915. aastal eksponeeris Berliini E. Schulte galerii tema kreeka maastike kollektsiooni. 1916. aastal avaldas Bô Yin Râ veel kaks teksti: "Meistrite sõnad" ja "Valguse maadelt" ning kolmanda "Rõõmu tahe" aastal 1917. Kõik kolm algselt eraldi ilmunud teksti kuuluvad Bô Yin Râ vaimse õppeteose esimesse raamatusse „Kuningliku kunsti raamat“.
Sellel perioodil tabasid teda ka rasked eraelulised katsumused, kui 1915 aastal suri ravimatu haiguse tõttu abikaasa Irma ja seejärel sunniti ta 1916 aastal militaarteenistusse. Algselt kohustati teda sõjaväes administratiivtööle Königsbergis ja hiljem määrati hea kreeka keele oskuse tõttu töötama tõlgina Kreeka päritolu sõjavangide laagrisse Görlitzis.
Peale sõjaväeteenistusest vabanemist 1918 aastal jäi ta Görlitzisse, abiellus sõja tõttu lesestunud Helena Hoffmanniga ning nende perre sündis tütar Devadatti 1919 aastal.
Görlitzi perioodil ilmus vaimse õppeteose teise kirjatööna „Raamat elavast Jumalast“, mille ta esmakordselt signeeris oma vaimse nimega Bô Yin Râ . Samuti valmisid sellel ajal 20 maali, mis kuuluvad väga erilisse raamatusse „Maailmad“, kus kosmilised vaated on põimitud selgitava tekstiga. Lisaks eelnevale oli ta aastatel 1919-1921 Oberlausitzi Kunstiühingu esimees ning asutas 1920 aastal Jakob Böhme Seltsi. Sileesia müstikule Jakob Böhmele pühendas ta hiljem eraldi peatüki raamatus „Teejuht“.
1923 aastal kolis ta perega Šveitsi, Zürichi järve kaldal asuvasse Horgenisse. Seejärel aastal 1925 kolis terve perega Luganosse, kus elas kuni maisest elust lahkumiseni. Tänasel päeval asub tema elumajas Villa Gladiolas majamuuseum, mida on võimalik eelneval kokkuleppel külastada.
Luganos elamise ja töötamise ajal valmisid ja ilmusid järgemööda kõik vaimse õppeteose raamatud. Alates 1927 aastast on neid raamatuid kirjastanud ja levitanud Šveitsi kirjastus Kober Verlag AG.
Vaimse õppeteose viimane raamat „Hortus conclusus“ ehk „Suletud aed“ ilmus 1936 aastal. Selle raamatu pealkirja „Hortus Conclusus“ pani Bô Yin Râ ühtlasi koondnimetuseks tervele vaimsele õppeteosele, kuhu kuulub 32 raamatut.
1938 aastal anti Schneiderfrankenite perekonnale Šveitsi kodakondsus.
Peale „Hortus Conclususe“ väljaandmist 1936 aastal, ilmusid järgnevatel aastatel mõned vaimsele õppeteosele lähedased kirjatööd, kus autor täiendavalt selgitab ja süvendab oma vaimset pärandit. Nende hulka kuuluvad raamatud „Minu vaimse õppeteose koditsill“, „Marginaalid“, „Vaimsed suhted“, „Jumalatusest“ ja mõned teised.
Bô Yin Râ suri Luganos 14. veebruaril 1943 aastal.
Tema ammendamatu pärandi tutvustamist jätkas seejärel tütar Devadatti, kes tegi seda elades Lugano kodumajas Villa Gladiolas kuni oma surmani 2015 aastal.
Praegu asub Villa Gladiolas majamuuseum, mida haldab Bô Yin Râ Šveitsi Sihtasutus (www.bo-yin-ra.ch) ning nendega kokkulepitud perioodidel on võimalik seda külastada.