Bô Yin Râ artiklid


>>> Tantsiva laua ime
>>> Optimistilik mõtlemine

>>> Optimism
>>> Viilmed
>>> Enesekasvatus
>>> Öö oht
>>> Poliitika kui kunst
>>> Märkidemaagia
>>> Pro domo!
>>> Resümee



TANTSIVA LAUA “IME” 

Nagu hiljuti lugeda võis, tegeldakse praegu Pariisi Psühholoogiainstituudis ühe nais-”meediumiga”, kelle juuresolekul kerkib laud vabalt õhku, ilma et meediumil oleks vaja seda puudutadagi. Niisugune meediumideliik on küll üsnagi haruldane ja kahtlemata tasub sel puhul jälgida manifestatsioone. Prof. Bertrard, kes tõi selle noore daami õpetlasringi ette, on küll eelarvamustevaba uurija, kes tahaks esmalt teaduslikult kontrollida seal, kus teised — teda võrreldagu vaid Eduard von Hartmanniga — puhtumbropsu otsustavad ja tunnistavad sealjuures ise, et pole sellesarnaseid ilmutumisi iial pealt näinud. — 

Pressiteade, mis räägib eksperimentidest Pariisi meediumiga, lõpeb sõnadega: “Asjaarmastajad panevad igatahes imeks seda, et tütarlaps suudab opereerida ainult summutatud roosas valguses, ja et valge ja sinine valgus halvab ta jõu ning magneesiumivalgus tekitas talle isegi närvišoki. Kas tal on ka tegelikult põhjust eredamate valguseliikide pelgamiseks?”

Väga elavalt meenutab see mulle kena lugu hiinlasest, kellele püüdis fotograafia algusaastatel üks euroopalik õpetlane selgitada, et niisuguseid pilte maalivad üksnes valguskiired. Hiina aukandja andis aga endast nõnda teada: “Kui seda, mida seal pimikus teed, näitaksid mulle eredas päikesevalguses, siis usuksin sind meelsasti, aga varem mitte!” 

Kindlasti tuleb meediumil “eredamaid valguseliike” karta, aga kui ta on tõeline meedium — kui ei ole tegu silmamoondaja manöövriga, mis peaks prof. Bertrardi teaduslike uuringute puhul olema välistatud — siis tuleb tal eredamat valgust peljata nii nagu fotograafil, kes ei suudaks valmistada head fotot, kui talle seada tingimuseks fotoplaadi ilmutamine eredas päevavalguses. 

See, et need uued Pariisi eksperimendid toovad nagu paljud varasemadki sellele mõistatusele vaid osalisi lahendusi, ei ole tingitud mitte fenomenide kahtlasest väärtusest, vaid sellest, et siin katsetatakse terve rea olenditega, kelle olemasolust pole katsetajatel õrna aimugi; ja sellal, kui nõmedast hüpoteesist, nagu olevat siin tegu “meie armsate surnute” eluavaldustega, ühelt poolt juba ette loobutakse, tehakse teiselt poolt ometi seesama viga: arvatakse kindlalt, et ei saa olla olemas mitte mingisuguseid mitteinimlikke nähtamatuid olendeid. — 

Nüüd peab nii nagu Ochowitzi eksperimentide puhulgi “kõigeks võimeline tütarlaps” olema nn. animismi naljatlemisvahendiks, olgugi et seda, kus lõpevad animistlikud mõjud ja algavad “spiritistlikud”, ei saa täpselt kontrollida, sest “anima” jõud, meediumi “hinge” jõud on ju nn. transiseisundis — olenemata sellest, kas ta on selles täielikult või üksnes osaliselt — täielikult väljastatud nendele nähtamatutele olenditele, kelle olemasolu peetakse endastmõistetavalt, aprioorselt õigeks maha salata. Nagu mu varemate kirjutiste põhjal ehk teatakse, hoiatan alati otsustavalt nn. spiritistlike eksperimentide eest. Siingi soovitan igal kaasinimesel, kes ehk märkab enda juures “mediaalseid” võimeid ja end seetõttu ehk erilise “armu” osaliseks peab, vabastada end võimalikult kiiresti sellest ämblikuvõrgust, mis ähvardab tema ümber põimuda. See on igal ajal võimalik otsustava aktiivse tegutsemise teel, tervislike elutingimuste loomise teel vabas looduses ja vältides põhimõttekindlalt mistahes vaimset atmosfääri, mis võib soodustada “mediaalset” kalduvust. Ärgu unustatagu seda, et iga ehtne “meedium” on õnnetu ohver väga ohtlikele ja talle igavesti tundmatutele olenditele, kes kuuludes küll füüsilisse maailma jäävad meile nähtamatuiks ja kujutavad hinge elule niisamuti parasiite kui batsillid ja mikroobid füüsilise keha elule! — Need parasiidid imevad oma ohvrist viimseni välja tema peenemad füüsilised jõud, mis peaksid olema tahte ja hingeelu käsutuses, — imevad neid temast välja seni, kuni jätavad ta hävitatuna tee äärde lebama, vaatamata sellele, kui kõrget moraali ka ei oleks varem kätkenud tema poolt vahendatud “sõnumid vaimudemaailmast”. — 

Peaaegu kõik nn. meediumid vajuvad lõpuks tahtejõuetusse moraalitusse kõlvatusse või lõpetavad hullumeelsetena. 

Niisuguse taudi eest, mis just nüüd eriti tugevasti taas möllab, tuleb tõesti tungivalt hoiatada, olgugi et niisugusest psüühilisest katkust tabatud võivad äärmiselt pahanduda, sest peavad iseennast “kõrgemate võimude poolt väljavalitud tööriistadeks”, “siin- ja sealpoolse maailma vahendajateks” ja tõelisteks “Jumala ruuporiteks” ning kuulutavad pööraselt, vähimagi kriitikata, et üllas meister Natsaretist olevat olnud “suurim meedium”. — 

Aga kui ma asjade niisuguse tundmise põhjal, mis vähestele inimestele võimaldub, pean väga otsustavalt hoiatama spiritismiga mistahes tegelemise ja igasuguse usu eest “spiritistlikusse” ennustamisse, siis ilmneb sellest kindlasti, et mulle kõigis oma toimimisviisides üksikasjadeni tuntud “spiritistlikud” fenomenid kujutavad endast täiesti reaalset tõika. Ainult võhiklus võib nende fenomenide olemasolu maha salata seetõttu, et igal ajal on olnud ka ahneid silmamoondajaid, kes on kaasinimeste uudishimust lõiganud omal viisil kasu sellega, et on püüdnud enam-vähem osavalt simuleerida võimalikke tõelisi fenomene ja nõnda sageli küllaltki kaua oma usklike “kõhna kukrut” kergendanud, kuni ühel heal päeval nende “paljastamine” lõpetas nende tegevuse. 

Vaatamata sellele, et sageli lasevad end ka tõelised meediumid juhuslikest kelmustest kaasa kiskuda — seda sagedamini, mida rohkem on nendest jõud välja imetud — on spiritismi ehtsate fenomenide olemasolu täpselt niisamuti väljaspool igasugust kahtlust kui röntgenikiirte olemasolugi, aga need ei lase end iial röntgenikiirte sarnaselt uurida, sest tegu ei ole siin mitte ainult füüsiliste jõududega, vaid siin saavad meile osaliselt tundmatud füüsikalised jõud tegutsemiseks virgutuse teatud laadi olenditelt, kes järgivad omaenda tahteimpulsse ega kavatse sugugi rahuldada tõeliselt me teadmisjanu. 

Need vahepealsed olendid, kelle olemasolule võlgneb ehk tänu nii mõnigi kuju muinasjuttude ja varasemate saagade kujutlusmaailmadest, on täiesti amoraalsed, ei head ega halvad, järgivad ainult oma tungi, mida võiks inimeste juures nimetada “tujuks”, aga ei tunne mitte mingisugust südametunnistust, vaid püüavad üksnes niisuguste inimeste abiga, kelle psühhofüüsiline organism on haiglaselt lõtvunud, ilmutuda füüsilise nähtumustemaailma aladel. — Neid ei huvita see, mis nende ilmutumistega kaasneb, ja nad ei hooli sellest, et nende ohvrid peavad lõpuks hukkuma. —

Idamaadel, kus okultistlikke nähtusi tunti juba hämaraimalgi vanaajal, oli alati ja on tänapäevalgi niisuguseid inimesi, kes pole meie meediumide sarnaselt mitte ainult nende olendite tahtetud orjad, vaid oskavad ka nende tahet teadlikult kasutada ning oma erakordselt treenitud tahtejõu abil valitseda neid. 

Nemad ongi nood "fakiirid", kelle hämmastavate “imede” kohta on toodud väga uskumisväärseid sõnumeid ja keda ei tuleks sugugi ära vahetada nende “patukahetsejatega”, kellest üks laseb end aeglaselt nelja tule vahel kõrvetada, sellal kui teine suudab palju aastaid, pea alaspidi, rippuda puu küljes või teha midagi muud sellesarnast. 

Endastmõistagi ei ole nendel tõelistel "fakiiridel" vähimatki tegu “india” tsirkusekunstnike ega silmamoondajatega. 

Ehkki ma ei salga sugugi, et väga harvadel juhtudel võivad ka kehast lahkunud, seega mitte enam maakeral elavad inimesed, mõjutada siinkirjeldatud olendeid ilmutuma, ei maksaks siiski arvata, et nende olendite abiga saab loomulikult rajada teed soovitavaks “suhtlemiseks sealpoolsusega”. 

Nood vähesed, kes tunnevad nende olendite loomust ja kes suudavad neid kasutada, sest on kõrgema ülemeelelise arengu tõttu pidanud need olendid alistama, hoiduvad aga nende võimu kasutamast, astuvad nende olendite kui mürgiste madude teelt kõrvale. 

Kui teaduslik uurimistung ajendab inimesi otsima üles selle vahepealse maailma ohtlikke alasid, siis ei pea nad seda tungi sugugi süütuks.  

Ikka ja jälle hoiatavad nad inimesi liiga uudishimuliku sisenemise eest looduskõiksuse nendele pimedatele ja inimese jaoks hukatuslikele aladele. — 

Iial ei saa inimkond vahepealsest maailmast, kust pärinevad spiritistlikud fenomenid, mingit vastust, mis oleks talle kestvalt õnnistusrikas. 

Aga oleks rumal sulgeda silmi kindlate tõsiasjade ees, mis on alati olnud olemas, on nii vanad kui maailm ja mida on jälginud kõik rahvad ning vaadeldud kõikidel aegadel, tunduvalt varem kui avastati Ameerika, uuema “spiritismi” häll. 

See, kes püüab neid tõsiasju veel maha salata, on nii nagu ütleb Schopenhauer: “mitte uskmatu, vaid mitteteadlik”, — tema aga, kes ootab spiritistlike manifestatsioonide puhul isegi igavese Vaimu ilmutusi, tema sarnaneb kõrbes segastunuga, kes ajab taga õhupeegeldust, mis tõotab talle oivaliste allikatega varjulisi oaase, ja seda kindlamalt tormab oma eksituse tõttu vastu hukkumisele, millest tahaks küll pääseda. — 

OPTIMISTLIK MÕTLEMINE  

Tänapäeval arvavad eriti paljud oma vaimsele üleolekule parimat kinnitust leidvat sellega, et rakendavad kogu oma teravmeelsust avastamaks kõiges midagi muret tekitavat: — inimesi, kes oma seesmise vajaduse ajel häirivad oma õnnetusteennustamisega kogu kooskõla elus. 

Mis ka ei juhtuks — kõik annab neile ajendi õnnetuse ennustamiseks; ja kui õnnetus äkki tõepoolest juhtub, siis püüavad nad kaasinimestele “õieti selgeks” teha, kui kohutav on neid tabanud õnnetus. Õieti raevukaiks muutuvad need õnnetuse-inimesed kohates kedagi, kes isegi õnnetuses hellitab veel lootust, — kedagi, kes näeb halvast võrsumas head nagu lootoseõisi ürgvanade tiikide mudast; ja kui nad siis rääkijale kõike põlgust näkku paiskavad, siis ütlevad nad lõpuks tingimata, et ta on “optimist” ja et teda ei saa võtta “tõsiselt”. 

Oleks meil vaid rohkem niisuguseid optimiste! Nad puuduvad meie hulgas just sellal, kui meil neid hädasti vaja läheks. 

Kurvad “tõsised” inimesed, kes vaatavad tulevikku võimalikult mornilt, ei aima uneski, et just nemad riputavad üha uuesti liiva masina hammasrataste vahele, sinna, kuhu vajaksime vaid optimistliku mõtlemise heamõjulist siluvat õli. 

Saladusrikkas protsessis, mida nimetame “mõtlemiseks”, peitub kummaline jõud, mille olemasolugi peab võimalikuks väga vähe inimesi. Loodus aga ei lase endale kuuluvat pilgata ja tema jõud oskavad tegutseda hoolimata sellest, kas inimene uhkena ja enesega rahulolevana tunnistab niisugust mõju loodusseadustel põhinevaks või sellessamas endaga rahulolus salgab seda seni, kuni peab kord hakkama sellesse uskuma. Mõtlema peaks panema juba seegi, et kogu tegu kasutab mõtlemist otsekui hoburakendit. Aga siin ei räägi ma ainult mõtlemisest kui iga teo eeldusest, vaid tahaksin, et mõtlemine ise teona väärtustataks. 

Enam, kui inimene aimab, on ta selle teo saadus, omaenda mõtlemise saadus. Enam, kui ta aimab, on ta ka kaasinimeste mõtete lummuses, olenemata sellest, kas ta tahtlikult või vastu tahtmist allub selle nähtamatule sunnile. 

Kes ei ole veel kogenud seda, et rõhutud meeleolus järsku heatujuliste, lootusrikaste inimeste seltskonda sattudes on saanud nendest nii kaasa haaratud, et on lõpuks kogu oma kurbuse unustanud? 

Kes ei ole kunagi rõõmsaimas meeleolus sattunud masendatute ja lootusetute hulka ega ole viimaks läinud nende juurest rõhutud meeleolus ja kaotanud oma senise energia vähemalt mitmeks tunniks?

Inimestel ei ole sugugi vajalik oma mõtteid välja öelda. Piisab, eriti tundlikel loomustel, pikemaajalisest viibimisest teatud inimeste seltskonnas, et sattuda nende mõtete mõju alla. Mõtted nakkavad märkamatult ja nakkus tuuakse koju nagu nohu trammist.  

Uusimal ajal on ilmunud rohkelt kirjandust ameerika “edumüstikutelt”, kes kas suurema või väiksema moraalsusega, suurema või väiksema eetilise paatosega esitavad oma õpetusi, mille ülimaks aksioomiks on: “Mõtted on asjad!” Ei, mõtted on “asjadest” võrratult tähtsamad, — nad on jõud ning toimivad vastavalt neid kujundanud impulsile, sest kogu meie mõtlemine ei ole midagi muud kui kujundamine. Ühtki mõtet ei loo meie eimiskist, vaid kujundame, aju abil, teatud fluidaalseid ja ühelt inimeselt teisele kanduvaid jõudusid spirituaalses ookeanis, millesse oleme suletud ja milles elame nagu kalad meres. 

Kogu saladusrikas “mõju”, mida teatud inimesed suudavad oma ümbrusele avaldada, on seletatav sellega, et nad on eriti andekad mõttejõudude kujundajad, sellega, et nemad suudavad oma mõttevorme laadida märksa tugevama impulsiga kui ülejäänud inimesed nende ümber. Satu ühe niisuguse mõtetevormija lähedusse: ja juhul, kui ta on eluviisilt rahulik inimene, muutud tahtmatult rahulikuks, ükskõik kui suur ka ei oleks olnud rahutus, mis liigutas sind varem. Sellele vastupidiselt valdab sind tahtmatult närvilisus, rutt ja rahutus, kui see mõttekujundaja, keda oled kohanud, on läbematu ja pidevalt rahutu inimene. —  

Kuidas saame neid jõudusid, mis on ürgloodus andnud meie kätte, muuta enda ja oma keskkonna jaoks kasulikuks? 

Vastus sisaldub varemöeldus. 

Sellega, et püüame mõelda julgelt ja usaldusrikkalt. Sellega, et sunnime end mõtlema lootusrikkalt ja rõõmsameelselt. Sellega, et peletame endast eemale iga mõtte, mis püüab meid veenda selles, et meie lootus olevat edev ja rumal, — olevat juba reaalsete tõsiolude tõttu ajuviirastusena häbimärgistatud ja taunitud. “Vaim on see, kes loob endale keha” ja mõte on see, mis võimaldab meil tahta ja teostada! 

Et seda “selgitada”, peaksime hoolikalt avama Veedade sügavaima tarkuse, ent siin ei ole koht selleks. Ka ei ole see vajalik, sest kristluse pühad raamatud räägivad igal leheküljel teises vormis sellestsamast tõest, ja see, kes tahab nendest otsida, leiab minu sõnadele sajakordse katte. 

Praegune ajastu, mis laseb küpseda eksliku mõtlemise kõikidel viljadel, võiks mulle küll lubada näidata ka õige mõtlemise tervistavat jõudu. Kurbuseohetega ja tühja lootusetusega ei võideta vähimatki! See, kes vaatleb üksnes meie kohale laotunud ööd, vajub unne ja unenägudesse... Et läbi elada uut päeva, peame tegema kõik selleks, et hoida end ärksa ja virgena.

OPTIMISM  

Selle pealkirja lugeja vaevalt küll oletab seda, et esmajoones tahan siin liigse optimismi eest hoiatada. 

Praegune ajastu tundub pigem nõudvat tingimusteta optimismi tungivat soovitamist, sest selle vastand — pessimistlik elukäsitlus — on muutunud peaaegu et ettekirjutuseks. 

Aga mitte mingil juhul ei taha ma hakata pessimismi advokaadiks, olgugi et taipan väga hästi, et tänapäeval näib see mitte ainult kartlikele inimestele, vaid ka väga otsustavatele loomustele väsinud ja piinatud maailma üldseisundi tõttu pealesunnitud, peaaegu et ainuvõimaliku hoiakuna. 

Tahan pigem hoiatada väga erinevalt väljenduvate õigustamatute optimistlike lootuste eest, mis levivad kõige laialdasemalt just siis, kui välise elu tingimused ei ole enam kooskõlas isikliku elatumise ja elust rõõmu tundmise nõuetega. — 

Kõikide sündmuste lootusrikas käsitlemine, mis johtub usaldusest, et õnnelikus lõpus peab kõik segane selginema, kõik disharmooniline lõppema harmooniliselt ja et kõik halb kujutab vaid tulevase hea eelastet, — kõikide sündmuste niisugune käsitlemine on kahtlemata väga tähtis ja selle soodustavat, tiivustavat mõju elule on võimatu ülehinnata. 

Ei tohi aga unustada, et sündmuste optimistlik käsitlemine on elule nii väärtuslik ainult siis, kui ta on põhjendatud. 

Optimism iga hinna eest — ka kui antud olude targal kaalutlemisel nähtub selgelt, et sündmuste õnnelikuks kulgemiseks eeldused puuduvad, — tuleneb kas mugavusest ja kergemeelsusest või mõtteveast. 

Mõnel inimesel "anne" optimismiks lihtsalt puudub ja kui ta võtab südame rindu, et katsetada optimistliku mõtlemisega, siis teeb ta seda nii kohmakalt, et püüab endas kramplikult tekitada kindlat lootust just seal, kus sündinud optimist otsustaks väga pessimistlikult. 

Muuseas, elu pessimistlikult käsitleda on kahtlemata kergem, sest olla ettevaatlik ja kartlik on mõistagi kergem kui olla lootusrikas ja julge ning usaldada elu! — — 

Õige optimism on täiesti aktiivne hoiak ja isegi “sündinud optimist” (kes on muide palju haruldasem, kui tavaliselt arvatakse) saab oma optimismi säilitada vaid kindla aktiivse tahtehoiaku varal. Iseendas terve, vastutustundlik optimism ei põhine mitte kaasasündinud kalduvusel või optimistliku mõtlemise rakendamistaotlusel, vaid rajaneb maise inimese sügavaimatele elukogemustele, mis võivad olla tema enda omad, teiste jagatud või teiste juures tajudes omandatud. 

See on kogemuste varal omandatud tõsiasi, et optimistlik suhtumine meid puudutavasse sündmusse ei muuda mitte ainult rõõmsamaks ja teovõimelisemaks, vaid mõjub nii heas mõttes “nakatavalt” meie kaasinimestele, et tänu ühinenud ja suurenenud tegutsemisrõõmule võivad sündmuste juures sündida meie kasuks muudatused, mis oleksid vähema usalduse puhul olnud võimatud. 

See, et mõtlemise varal, — olgugi et seda iial ei edastata räägitud või kirjutatud teadaannete kaudu, — suudame väliseid sündmusi mõjutada väga olulisel määral, see ei ole sugugi pelk oletus, vaid tõsiasi ja sellest tulenevalt soodustab pessimistlikult mõtleja enda mõttejõu varal oma ootuste täitumist samuti kui optimist oma ootuste täitumist. 

Seega peavad liiga paljud inimesed end “õnnetusest jälitatuks” ega aima, et nad ise jälitavad ennast igasuguste õnnetustega, osates kõikvõimalikku õnnetust mõtete varal endale ühtelugu ligi tõmmata, sest kord varem oli neid tõepoolest tabanud üks õnnetus, millele järgnes teine ja kolmaski. 

Võib kohata ka teistsuguseid inimesi, kes on tänu mõnele õnnelikule juhtumile muutunud nõnda õnneusklikuks, et oskavad endale nüüdsest peale mõtete varal vaid õnnestavat ligi tõmmata ja kogevad seetõttu imetlusväärselt ühe õnneliku juhtumi teise järel. — —  

Ehkki seosed niisuguste sündmuste vahel ei ilmne igaühele päevselgelt, ei ole kõige selle juures mitte midagi müsterioosset. — — 

Et mõista niisuguseid asju, tuleb igatahes vabaneda laialt levinud käsitlusviisist, nagu oleks sealjuures tegu suvaga! 

Küpse vilja kukkumine puult tundub küll väga suvaline, aga ometi on omad, konkreetsed põhjused sellel, miks pidi vars just sellel hetkel oksast vabanema. 

Niisamuti vajab see, mis toimub meie mõtete tulemusel, teatud eeltingimuste täitmist. 

Seega on optimistlik mõtleminegi mõtteõige ainult siis, kui olemasolevad eeldused õigustavad sündmuste õnnelikku lõppu. 

Mõistlik optimism on alati antud asjaolude üle asjaliku ja õige otsustamise tulemus ja ootab ainult seda parimat, mis võib toimuda tegelikult täidetud eelduste põhjal. 

Seega on tõeline optimist vahete-vahel otsekui sunnitud hindama asju “pessimistlikult”, — ja seda nimelt siis, kui rõõmustava teostumiseks pole täidetud ühtki eeldust. — — 

Kui rakendatakse oma usujõudusid, saavutamaks soovitavat head, mille saavutamiseks aga eeldused puuduvad, siis on see täiesti vastutustundetu jõudude pillamine. 

Et optimism ei lõppeks pettumuses, peab ta vastu pidama asjalikule erapooletule läbiproovimisele. 

Pelk võime illusioonide loomeks, mistahes soovitava olukorra, iga hea tulemuse, iga eesmärgi saavutamise elavaks ettekujutamiseks ei anna sugugi õigust optimismiks!  

Ei piisa sugugi sellest, et mõnda sündmust soovitavaks peame. 

See, mida terve optimistliku mõtteviisiga tohib ligi tõmmata, oleneb alati sellest, millised eeldused on tegelikult täidetud. 

Kõike muud ei tohi esialgu oodata, olgugi et see on nii “soovitav” kui ka tungivalt vajalik: — kitsikusest päästev, palavalt igatsetav hea. 

Siin peab kogu tahe suunduma pigem nende eelduste loomisele, mille täitmise korral tohib mõistlik optimist õigustatult oodata seda, mis paistab talle äärmiselt vajalikuna. — — 

Seda, millised need eeldused on, ei taibata seni, kuni oma jõudusid ikka veel pillatakse illusioonidele, mis näitavad iga mõõtmatult kauget soovitavat sündmust juba lähimas läheduses kättesaadavana. 

Niisugune teleskoopiline optimism, nagu seda väära optimistlikku mõtteviisi nimetame, vaid võrgutab ootusega, mis peab alati ja üha uuesti lõppema pettumusega ega too oodatavat head sugugi lähemale. Kõik see kehtib niihästi üksikute kui ka üksikutest koosnevate gruppide, aga ka tervete rahvaste suhtes. 

Vaatamata kogu kibedale pessimismile pole maailmas optimismi sugugi liiga vähe, aga kahjuks on selles liiga palju väära — õigustamatut — optimismi, mille eest tuleks väga tungivalt hoiatada! 

Niisugune selgesilmne ja muretsev hoiatamine on eriti kohane ajastul, mis on oma jõudusid nii üle koormanud, et tuleb tõesti tungivalt hoiatada, et ei kahjustataks elu kõige enam soodustavat jõudu. 

Ja see jõud on kainemeelselt-asjalik, tõsiolude tõttu õigustatud optimism! 

VIILMED

Kui mõni värav on sulle suletud, siis ei pruugi sa sugugi arvata, et kedagi ei ole kodus! 

* * *

Et kontrollida prillide ja toolide headust, tuleb läbi prillide näha ja toolidele istuda, — ent seda ei tohi teha vastupidi... 

* * *

Kui korstnast tõuseb suitsu, siis ära alati järelda sellest, et majas küpsetatakse kooke! 

* * *

Mõnest taskust kostuks otsekui raskete taalrite kõla, aga kui need ümber pöörata, kukuvad välja vaid võtmed... 

* * *

Puud, mis painduvad tormis, võisid kasvada väga sirgeina. 

ENESEKASVATUS  

Hea kasvatus pole paljudel juhtudel midagi muud kui kaasinimeste kohtlemise äraõpitud tehnika. 

Lapsi ei tuleks mitte püüda “kasvatada”, vaid juhendada enesekasvatamisel. 

Kasvatus alustab inimesekujundamist väljastpoolt. Enesekasvatus kujundab seestpoolt lähtudes.

Kasvatus saavutab oma eesmärgi ainult siis, kui kannustab enesekasvatamisele. 

Kogu maine inimelu on lakkamatu üleskutse enesekasvatamisele. 

Kes sellele ülesandele ei vasta, tajub paratamatult oma elu mõttetust. 

Puuduliku enesekasvatuse väljendused on niisamavähe “vabandatavad” kui sääse- ja herilasepisted, mida tajutakse häirimisena, mitte aga vabandatavate nähtustena. 

ÖÖ OHT  

Kogu maiselt kogetav omandab oma kõrgeima väärtuse seal, kus muutub sümboliks: sisemiste eluseisundite võrdkujuks. 

Seega pole öö ja päev läbielatavad üksnes välises! 

“Öö” ja “päev” on igas maises inimeses ja igaühes peitub võime otsustada selle üle, kuidas nende võim jaotub. 

Häda temale, kes loobub sellest võimest ja laseb asjadel minna omasoodu: — nii nagu öö ja päev temas teineteisega võidelda tahavad, ilma et alluksid tema tahtele! 

“Allumine” tähendab siin — inimese tahte poolt valitud korra arvestamist ja selle vormi täitmist, mida niisugune sisemine kord pakub. 

Et inimest mitte ruineerida ja muuta omaenese, päevale vastutöötavate tahtemõjude võitlusväljaks, peab öö tundma inimeses oma käskijat. 

Öö hävitab igaühe, kes ei saa temast võitu. 

Aga inimese vaimustmääratud päevaärgas tahe teeb temas ime — muudab öise looma heleselgeks jumalavõrdkujuks. 

Kas tuleks imestada selle üle, et loom, kes nagunii tajub maist inimest oma kupjana, niisuguse muutmise vastu ennast kaitseb!? 

Kas tuleks imestada selle üle, et enne oma sunnitud alistumist päevale ilmutab looma seltsimees öö oma kõiki kohutavusi! 

See, kellele on valgus saanud omaenda igavese olemiskindluse võrdkujuks, suudab ööd taluda endas vaid teeniva võimuna. 

Tunnen ööd nii, nagu teda vähesed tunnevad! — Sellisena, nagu väga vähesed teda tundma õpivad, sai ta mulle elavaks kogemuseks. 

Tunnen kõiki neid pühalikke värinaid ja vapustavaid õnnetundeid, mida on kord inimesed temaga seoses läbi elanud, tunnen tema kõikehaaravaid ülevusi ja kõrgusi, tema vagalt ihaldavat innukust ja jumalikult joovastavat indu, — aga ma tunnen ka tema salakavalusi, tema himukat alatust ja lömitamist, tema iha rüvetada kõike valguslikku ja rõõmsameelset, tema mürgiseid aurusid ja vihisevaid musti kiirgusi, mis püüavad hävitada kõiki, kes saavad tulla iseenda juurde vaid helges selguses. 

Et alistada kurja, valelikku, lagundavat ja hävitavat, — lühidalt: seda, mis on öö juures eluvaenulik, selleks tuleb maiselt tundva, kergesti eksitatava südame väga paljud korratud tungid ja igatsused ränga enesetalitsemise teel kestvaks välja juurida. 

Nagu päev on eeltingimuseks ööle, nii jääb öö siiski päeva eeltingimuseks, ja see võib olla tõeliseks lohutuseks paljudele, kes veel kestva öö tõttu tunnevad endid rusutuina... 

Pikimgi öö peab taanduma päeva ees, mis tekib temast, selleks et kord teda läbi valgustada. 

POLIITIKA KUI KUNST  

See, kes vaatleb igapäevast poliitilist võitlust, märkab enamasti, et sellel puudub rütm. Üldise tervikuga kohanemise tahte ja kindlaksmääratud piirides endamaksmapaneku tahte asemel märkab ta, et kõikjal püütakse vaid partnerit oma teelt kõrvaldada. Aga kui vaadelda poliitikat elava ühiskonnaorganismi kujundamiskunstina, siis on iga “vastane” õigupoolest vaid vastasmängija, kes osaleb nii nagu tema partnergi terviku jõuvoogude elavana hoidmisel. Arvan, et selles suhtes on kõik parteid ja riigistruktuurid teinud alati raskete tagajärgedega vigu, kõige vähem ehk Inglismaal, mille parlamentaarne ülesehitus on olnud alati katastroofide eest kaitstud, sest see pole nii “maitselage” kui mujal: sest see on organiseeritud kunstipäraselt. 

Seda, et “poliitiline laul” on tõesti muutunud nii “ropuks lauluks”, on suures osas tinginud see, et poliitikakunstis on kogu harmoonilise kujundamise igavestele seadustele kuuletumine asendatud viljatute, mehhaaniliselt toimivate tavadega. 

Iga kunsti esmaseks nõudeks on algupärasus, ja sellegi kunsti puhul, mille varal püütakse korratust “inimmassist” kujundada “ühiskonda”, ei tulda toime algupärasuseta. Aga kus võib parteide elus veel algupärasust leida?? Kõikjal tõrjub teda välja “parteiprogramm” kui tema kunstlikult kombineeritud aseaine. Veel enne, kui vastasmängija saab öelda esimese sõna, teatakse ette, mida talle vastata ja mida vastata tohib. Kui ürglooduse allasurutud tung parteilise seotuse ja kogu range distsipliini kiuste end debatis siiski liigutab, peab poliitik arvestama salvava kriitikaga oma kaaskonna poolt. Aga kuidas saab kujundavate jõudude niisuguse mehhaniseerimise puhul voolata kujundatavasse elu?! Kuidas saab üldse tekkida struktuur, kui osad püüavad alati üksnes iseendis ümmarduda ega taha kunagi hoida piire nii läbilaskvatena, et võiksid soodsal juhul üksteisega ühineda?! Kuidas saab tervik orgaanilise kujundusena tärgata, kasvada, õitseda ja vilja kanda, kui tema elujõu kanalid ei ühine iial üksteisega?! 

Inimlik “ühiskond” on võimalik ainult inimkeha sarnase organismi kujul. Nagu inimkeha säilib ainult siis, kui veri pidevalt südamesse voolab ja sellest eemaldub, nii säilib ka ühiskonnaorganism ainult siis, kui tsentripetaalsed ja tsentrifugaalsed jõud püüavad ringvoolus uueneda. Selle ringvoolu kõik punktid on vajalikud. Niipea, kui üht osa sellest ringvoolust püütakse eemaldada, peab terviku orgaaniline elu hävima. Selles mõttes sõltuvad ühe ajajärgu kõik poliitlised parteid pidevalt üksteisest. See, kes püüab neid üksteisest üha enam lahutada, mängib riivatut mängu. 

Me oleme liigagi harjunud rakendama analüütilist mõtlemisprotsessi eluski, ja nii killustame elu, selle asemel et teda avardada. Aga ma olen kaljukindlalt veendunud selles, et me ei “tervistu” enne, kui parteide elus pole analüütiline praksis asendunud sünteesitaotlusega. Seepärast ei pruugi üksikparteid oma selgelt piiritletud iseloomu sugugi kaotada! 

Ainult nõnda saab poliitika muutuda ühiskonnakujundamise kunstiks; ja vaadelduna vaid kunstina, mille varal tuleb kujundada kõige kaunim struktuur, saab see inimesi nõnda üksteisega ühendada, et kõik moodustavad ühe, jõuküllase terviku. 

MÄRKIDEMAAGIA  

Kui tiheda looriga on küll tänapäevamaailmale kaetud väga palju sellest, mis oli kord varasemate aegade inimestele avatud! — 

Kui paljut peetakse tänapäeval vaid “tühjaks formaalsuseks” sellest, mis kord kujutas endast maagilise toimimise ülevaid vahendeid! 

On tõesti kerge üles lugeda neid väheseid, kes üksnes aimavad, milline maagiline võim on antud inimesele! — — Niisugust võimu oskasid esivanemad kasutada mitmelgi viisil. 

Kindlasti polnud nemadki kõigest ebausust vabad, aga nende ebausk põimus teadmise ümber, mis läks järeltulevatele põlvedele kaduma ja mida hilisemate aegade inimesed tahaksid nüüd ülitargalt “ebausuna” väärtusetuks kuulutada. 

Et tõele läheneda, tuleks siin väga hoolikalt eristada! 

Nüüd tuleb juttu märkidemaagiast, milles olid esivanemad niisama teadlikud, kui tänapäevainimesed oskavad kasutada välgu jõudu. 

Noid esivanemate teadmisi on nii rängalt laimatud, et kui keegi räägib nendest asjadest, ilma et arvaks neid ebausu hulka, siis hakatakse teda kahtlustama kriitikavõimetus unistamises! — 

Ometi on siin varjul nii mõndagi, mis tuleb kord taas ilmsiks, hoolimata sellest, kuidas tänapäeval niisuguseid asju ka ei halvustata. Unustatud teadmisi on alati välja naerdud!... 

Aga kes — peale nende väheste, kes siin vaevalt küll arvesse tulevad — teab tänapäeval veel sellest, et teatud kirjutatud, graafiliselt kujundatud või plastilised märgid saavad maagilisi jõudusid tegutsema panna, kui need “laetakse” impulssidega, mis suudavad niisuguseid jõudusid köidikutest vabastada!? — 

Niisugust toimet ei avalda mitte ainult märgid, mida teadja oskab mingist materjalist kujundada. 

Inimese enda keha võib teadliku, vastava asendiga muuta maagiliseks märgiks: — niisuguste märkide vormiks võivad olla žestid. — 

Võõrast materjalist kujundatud märk edastab alaliselt tardununa vaid talle kunagi antud mõju, aga kuna nende märkidega, mille kujundab inimkeha, ühineb ka liikumine, siis saab üht märki pidevalt teise üle kanda ja sel teel tema toimimisviisi mitmekesiseks varieerida. — 

Ühtlasi saab tegutseja nõutud hoiakule kontsentreerudes märgi kõiki mõjusid väga tugevasti võimendada. 

Liigutust liigutusele ja märki märgile ei tohi sugugi lisada suvaliselt! 

Žeste ei tohi mõjutada isiklike tunnete kalduvused! 

Et nähtamatud jõud toimimiseks ka tegelikult tõuke saaksid, selleks peab nii maagiliste märkide keha abil kujutamine kui ka nende edastamine toimuma väga korrapärases rütmis, sest seda nõuavad need ülevad seadused, mis valitsevad selles sfääris, kust peab saabuma mõju. 

Nagu keemilist preparaati saab soovitaval viisil valmistada vaid kõiki nõutavaid tingimusi füüsikaliste seaduste kaudu väga piinliku täpsusega täites, nii ilmneb maagiline mõju ainult siis, kui tegutseja, vormides maagilisi märke jäikadest materjalidest või oma keha ˛estide ja liigutuste abil, täidab täpselt oma tegutsemisele esitatud nõudeid. 

Vanade religioonide targad tundsid maagilise tegutsemise seadusi väga täpselt. Nad teadsid, miks sidusid oma liturgiad teatud vormidega, millest tuli rangelt kinni pidada. Siin peitub see jõud, mis isegi nende vanade kultuste riismeid tänapäevalgi elus hoiab. — 

Kõik kultuslikud žestid, kõik hieraatilised (preestrite poolt kasutatavad) kehaasendid riituste läbiviimisel pole midagi muud kui märkidemaagia! — 

Kui tegutsejad hoiduvad vanade eeskirjade tõttu neid seadusi eiramast, mis siin arvesse tulevad, avaldub mõju isegi siis, kui nad ei tea enam ammugi, mida nad teevad. — 

Seletused, mida püütakse niisugusele tegutsemisele anda, võivad aja jooksul küllalt sageli muutuda, aga mõju jääb ega sõltu mitte mingist seletusest. — 

Nii mõnedki kultuslikud žestid, mida tänapäeval püütakse seletada üksnes sümbolitena, kujutavad endist hästi läbiproovitud mõjuga maagilisi märke. — 

Seega on nõme liturgiaid ümber kujundada, selleks et asendada märkidemaagia sümboolsete žestidega. Vanadel liturgiatel oli pakkuda hoopis midagi muud ja seda vahendatakse tänapäevalgi niivõrd, kuivõrd need on fragmentidena säilinud. — 

Palju enam kui tegutseja žestide varal kujundatud maagilisi märke on ennemuistsest ajast säilinud jäiku märke, mida vormiti graafiliselt, värvide varal või plastiliselt. Siingi ilmnevad väga selgelt need teadmised, mida vanade religioonide targad pidasid kord enda omaks. Seletused, mis anti niisugustele märkidele usuõpetuste põhjal, viivad siin igatahes eksiteele. — Siin ei tule mitte küsida, mida need “tähendavad”, vaid — kuidas need mõjusid... Nende mõjude omapoolne tundes tundmine üksnes aitab siin jõuda tunnetusele, sest need mõjud ei ole veel kadunud. 

Samal määral, kui siin tuleb pöörata tähelepanu inimkuju kujutamisele kunstiteoses, tuleb siin väga tähtsana arvesse ka märkide moodustamine žestide abil. Vanaaja religioosne kunst jääb selle võtmeta suletuks. Ent sellelt, mis on peale kujutatud inimkujude säilinud vormide osas, mida kasutasid vanad liturgiad, — sellelt aitab omakorda saladuskatet kergitada nii mõnigi sakraalse kunsti teos, mis võlgnes oma olemasolu märkidemaagiale. — 

Käesolevate selgitustega püüan vaid mainitud asjadele tähelepanu pöörata ja kasvatada lugejates aukartust esivanemate tarkuse ees, kes olid tunduvalt vähem ebausu köidikutes, kui praegune inimpõlv tahaks oletada. 

Neid maagilise iseloomuga märke, mida võib tänapäevalgi leida vanades templites, kirikutes ja muuseumides, pole siin tõesti vaja “seletada”! Kes tahab, et neid seletataks, peab neid ilmselt sümboliteks ega tea veel, et need vabastavad end saladuskattest üksnes läbielamise teel, selle mõju läbi hinge peale, mis avaldub tänapäevalgi, kui sellele tahtlikult andutakse ja jäetakse rahumeeli tähelepanemata usuõpetused, mis on vanadest aegadest alates põimunud selle olemasolu ümber. 

Tema, kes kogeb pisutki sellest, mida on siin võimalik läbi elada, unustab iseendas saadud kogemuste tõttu naeratada ja vaadata üleolevalt alla esivanemate teadmise peale, mida nemad nimetasid maagiaks. —

PRO DOMO!  

Tänapäeva rahvaste elu ümber kõrguvad kõikjal paksude kihtidena ähvardavad äikesepilved. 

Tähtsad küsimused ootavad vastust, mis tulevaste inimpõlvede elu kujundades ületaks oma mõjuga tunduvalt meie ajastu piirid. 

Väline elu tundub tõepoolest vaikseks sisevaatluseks ja süüvimiseks mitte aega jätvat! 

Praegust inimpõlve koormavad liialt argielumured. 

Ometi ei aita materiaalse elu koormatis unustada hingedel sisemist kitsikust, mis tekitab palju kibedamat piina kui kõik maised elumured. — 

Sageli tundub, et siin tajutakse vastastikust mõjutust, seda, et väline kitsikus oleks ammugi kõrvaldatud, kui sisemist oleks eelnevalt tõrjuda osatud... 

Õnn neile, kes hingekarjaste lohutussõnadest piisavat tröösti leides tunnevad end veel turvalisena vanades ahtates aedikutes! 

Loendamatud on aga koplitest ja karjuste valve alt pääsenud. Neid on tõmmanud lahtisele karjamaale ja igaüks on otsinud endale joogikoha, mida keegi teine ei saaks tal sogastada. Kui väga kõik nad veel kaitsetara vajasid, seda nad aga ei teadnud. — Meeletus joobumuses püütakse unustada seda, mida unustada ei saa, aga tuntakse, olgugi et joovastusest vaid mõneks silmapilguks ärgates, et igatsust hinge pöörasest hirmust vabanemiseks lämmatada ei saa. Seda aga, et ennast saaks ise aidata, ei aimata. — 

Rõõmustanud kord liialt oma metsiku vabaduse üle, otsitakse nüüd kõikjal jälle neid, kes kindlalt kaitseksid, juhiksid ja juhataksid. Tunduvalt võimsam, kui nii mõnigi tühjade pinkide ees jutlustaja võiks sellest unistada, on tänapäeval hingedes palav igatsus hingehooldajate järele! — 

Kui üldse on ühele tänapäevainimesele hingede kitsikus oma sügavaimate varjatusteni avanenud, siis on mind mu saatus kohustanud kuulutama õpetust, mis ainukesena suudab niisuguse kitsikuse kõrvaldada! Mulle on usaldatud kirjeldamatut hingelist häda, ja kogemused on mulle õpetanud, et suurimat õnne tuntakse siin ilmas siis, kui suudetakse teisi aidata... Mitte midagi muud ei tahaks ma teha nii meelsasti kui päeval ja ööl isiklikult aidata neid, kes seda vajavad! 

Ükski maine elukutse ei tundu mulle kadestamisväärsem hingede õnnistuse eest hoolitseja omast; ja seda, et hingehooldaja puudub nendel, kes ei saa teda enam otsida religioosses koguduses, sest nende hing ei talu enam usuasjus sundust ja pealekäimist, seda kinnitati mulle mu aastatepikkuses abivalmiduses päevast-päeva. Kuna mistahes inimlikule tegutsemisele on tõmmatud kindlad piirid, et see ei kaoks piiritus, siis nägin minagi, et olen sunnitud kogu isiklikust abiosutamisest loobuma, et suuta edaspidi abistada ainsal mulle ettenähtud viisil. 

Rohkem kui kõik need, kelle kirjadele ma ei saa enam vastata ja kelle külastusi ma ei saa enam vastu võtta, kannatan ma ise seetõttu, et kohustuste ja vabatahtliku kuulekuse tõttu vaimsele kõrgele juhtimisele viibin rängas sundolukorras — pean kontsentreeruma hoopis millelegi muule ega tohi tulla vastu soovidele, mis veel päevast-päeva nõuavad minult, et sekkuksin isiklikult üksikute kaasinimeste kitsikusse! — Ometi on see, mida olen kohustatud andma, antud igaühele ja ta püüdku rahulduda vormiga, milles seda andma pean, — see on raamatutrüki kaudu kõikidele kättesaadav, nagu oleks see kirjutatud üheleainsale! 

Tugeva tahte ja mõningase endassesüüvimise korral võib igaüks sellest, mida olen avaldanud, teha järeldusi, mis selgitavad tema erijuhtu ja suunavad teda abistama iseennast. Ja kui ta ei jää nende raamatute “lugejaks” üksnes, vaid püüab kogu oma elu kohandada nendes esitatud põhimõtetega, siis ei vaja ta enam sugugi isiklikku järeleaitamist. — 

Tänapäeval omistatakse liiga suurt tähtsust “isiklikule mõjule” ja hinnatakse tugevasti üle “suulist kõnet”. Meelega jäetakse tähele panemata see, et kõrvaga kuuldud kõne ja isiklik mõju on ühtlasi võrgutamisvahendid, mis võivad sageli omalt poolt mõjutada isegi siis, kui pelgast teadustatavast ei piisaks sugugi nõusoleku saavutamiseks. — 

Mu kalduvused ega mõistuspärased kaalutlused ei ole mind ajendanud valima raamatutrükki selle õpetuse levitamisvahendiks, mida mul tuleb kuulutada. Selleski osas kuuletun vaimsele juhatusele, mis on mulle kohustuslik, ja oskan aukartlikult hinnata seda ülevat tarkust, mis on sellise juhatuse kujul mulle teatavaks saanud... 

Kui tõelised hingehooldajad peaksid ilmuma, selleks et seda, mida olen kohustatud andma, isiklikult ja suulise kõne kaudu otsekui peenrahas edasi anda, siis ilmuksid nad minu kaasabita. Aga ma ei näe veel vaimset maailma niisuguseid plaane kaalumas ja hoiatan igaüht selliste häälte usaldamise eest, mis sosistavad talle, et ta olevat niisuguseks hingehooldusametiks kutsutud! 

Tõelised kutsutud, juhul kui neid tuleb kord saata, on oma ajastu teadmistes täiel määral kodus mehed ja naised, kes on ise elu selle kõikides põimumistes tundma õppinud ja kellele ei ole tundmatu ükski eksitee, mida ka ei oleks hing kõrgeima elueesmärgi otsingul usaldanud, et selle lõpul leida end pettununa kõrbes. — Nad on inimesed, kes on saavutanud ise täieliku selguse õpetuse varal, mida mul tuleb kuulutada, ja juhatust on nad saanud sellestsamast kohast, kust lähtub ainult minu kaudu kuulutatav õpetus! — Ehkki ma oskan väga hästi kirjeldada niisuguste hingehooldajate laadi, ei ole mul luba neid ilmuma mõjutada. Praegu saan vaid osutada raamatutele, milles olen üles tähendanud kõik, mida tuleb anda, — raamatutele, mille arvu pean veel suurendama mitte selleks, et öelda midagi niisugust, mis on jäänud veel mainimata, vaid selleks, et valgustada õpetust võimalikult täiuslikult igast küljest. 

On küll öeldud: “Kes altarit teenib, peab ka altarilt sööma,” aga kes arvab, et saan elatise nendest raamatutest, see on igatahes halvasti informeeritud ja minu kirjastajad võiksid tal selles osas avada silmad! Igaühele, kellele tekitab raskusi selle pisku kogumine, mis on raamatute omandamiseks vajalik, võimaldaksin väga meelsasti saada need tasuta. Aga kuna ma ise ei pääse eluks hädavajaliku muretsemisest, saan seda soovi täita niisama vähe kui kõiki kaasinimesi elatumismurest vabastada. 

Varasematel aegadel on hinge heaks sageli rohkemgi ohverdatud! — Siin aga on tegu õpetusega, mis toob tõepoolest lunastuse, ja eranditult igaühe nendest raamatutest olen kirjutanud selleks, et valguse õpetust, sõnumeid vaimsest teglikkusest lähendada kõikidele otsijatele. Lisaks sellele lasuvad mul veel teisedki nii vaimsed kui ka maised kohustused, millest igaüks juba üksi neelaks ühe inimese jõu. — 

Maises elus mulle lähedased inimesed teavad seda ja püüavad võimalust mööda mu koormat kergendada. Võin loota, et mu kirjatööde lugejad, kellele saan läheneda ainult vaimselt, taipavad, et inimese kõik jõud on piiratud ja et see inimene, kes teeb neile kõik, mis tal tuleb anda, trükisõna kaudu kättesaadavaks, ei suuda sellele lisaks olla iga üksiku käsutuses! — See, et ma olen inimene ja kõigis maise elu asjus kaasinimeste sarnane, peaks mu kõigi kirjatööde põhjal saama selgeks nendelegi, kes fantastiliste okultistlike raamatute poolt eksitatuna kalduvad liialt nägema minu laadi inimeses müsterioosset võlurit, kellel peaks olema kerge juhtida kõiki sündmusi oma heaksarvamist mööda. Tema, kes ootab minult, et ma tõelise imetegijana kõrvaldan välkkiirelt tema sõgeda, väära püüdluse kõik tagajärjed, tema ootab minult liiga palju ega tohi imeks panna, kui tegelikkus peab ta kainestama. — 

Pisut nõrgemal kujul hellitavad niisugust lootust kõik, kes oma erilistes hingehädades pöörduvad minu poole või loodavad isegi, et isiklik kohtumine minuga peaks hajutama nende seesmuses udu ja muutma nad paugupealt “teadjaks”. — Kõik, kes on kohtunud minuga isiklikult ja on lootnud mu läheduses saladusrikkaid värinaid tunda, võivad möönda, et nende lootused ei täitunud... 

Ma pigem pean oma kohustuseks vältida kahvatuimatki muljet sellest, nagu vajaks tõeline vaimne väärikus maist drapeeringut. Seda võib selgelt märgata nii mõnigi, kes püüdis mulle isiklikult läheneda vaid seetõttu, et arvas leidvat minus inimese, kes on unustanud — olla inimene! Ma oleksin valelik, kui keelduksin mõistmast seda, miks kadestatakse neid inimesi, kes on välises eluski mulle lähedased ja isiklike sõpradena mulle kallid. Ehkki kogu saatus, mis kujundab mu maist elu, kätkeb maiste kõige argisemate sündmuste elemente, ei leidu mu elus mu sünnist maise surmani ainsatki “juhust”. Siin ei ole miski jäetud suva hooleks, miski ei olene siin minu soovidest. — Nii ei saanud ma sedagi määrata, kes pidi saama mulle sõbraks ja kes mitte, ja ehkki varasematel päevadel püüdsin seda siiski määrata, sest armastust kaasinimeste vastu piisavalt ei valitsenud, näidati mulle edaspidi liigagi selgelt, et olin ülemeelikult sekkunud nendesse regioonidesse, mis mind vaimselt kannavad... 

Kui avaraks ka ei paisuks mulle isiklikult lähedaste ring, ei suuda see siiski hõlmata kõiki, kes loevad mu raamatuid ja tutvuvad nende kaudu õpetusega, mida tulin kuulutama. Niivõrd, kuivõrd nad õpetuse järgi elavad, moodustavad kõik nad suletud aheliku, keti, mille kõik lülid on mulle samal viisil lähedal, olenemata sellest, kas nad mind isiklikult tunnevad. — Igaüks, kes tuleb juurde, ühineb ise ketiga ja temastki hakkab läbi voolama see jõud, mis voolab läbi keti... Kõigile neile kuulub mu maise tegutsemise käigus valminud teos, ja see ei kuulu mitte ainult neile, vaid ka kõigile, kes saabuvad pärast neid! — 

RESÜMEE  

Mida ma ka ei oleks kirjutanud — kõik see on minu elavad, kunstiliselt kujundatud kogemused. Suuremalt osalt võlgnen need niisugustele eluvaldkondadele, mis Euroopas ühelegi mu kaasinimestes ei avane. Eelpoolöeldut tuleks vaadelda vaid “allikaviitena”, sest see aitab tuvastada impulssi, mis ajendas mind mu raamatutes avaldama ennast. 

Milline on minu kogemuste resümee? — Et mistahes äratundmine, uskumine ja oletamine osutuvad väärtusetuiks, niikaua kui need eluviisi kuni pisiasjadeni ei mõjuta! See, mis ei virguta tegudele, tegutsemisele ja kujundamisele, jääb mõtete ja meeleoludega viljatuks mängimiseks. Kogu ähmane ja “umbkaudne” tuleb jätta sinnapaika ja iseendas ei tohi taluda enam midagi, mis tõrgub saamast elumääravaks. 

Iseennast suudame ära tunda ainult nendes eluavaldustes, mis tunnistavad meist: — ainult oma suhtumises iseendasse ja oma miljöösse! Kõik muu on enesepettus! 

Niisama kindlalt, nagu Maa peal kunagi ei saabu “taevariiki”, saab suuremat osa sellest õnnetusest, mis tänapäeval piinab veel inimesi, siitilmast kõrvaldada. 

Selleks aga peab üha rohkem inimesi jõudma selgusele selles, et ühiskond ja ühtlasi meie ise ei sõltu mitte kujutlusvõimest, mis on valmis ette kujutama kõike, vaid hoopis iga üksiku teovalmidusest. 

Inimeste endaloodav maailm allub aga liigagi meelsasti oma loojate kõikidele tujudele. Aga harva ja väga vähestel inimestel vastab endaloodud maailm sellele tõsiasjademaailmale, mis ümbritseb meid väljastpoolt tegelikult ja seab meie soovidele vastu oma tahte. 

Siin kõikide ideoloogiate läbi nägema õppimine, — siin oma sisemaailmale välise ülesande andmine, — siin kaasinimeste nagu iseenda armastama õppimine — on ainus tee lunastumisele!

 



Tagasi pealehele